Esmaspäev, 5. detsember Tee avaleheks |Hakka fänniks!
saarlane.ee
  Kalender
  Kontaktid
  Dokumendid
  Lemmikviited
  Koputaja
  Kasutaja profiil
Uudised
  Saaremaa
  Hiiumaa
  Eesti
  Välismaa
  Uus meedia
  Arhiiv
Kuulutused
Foorum
Kuhu minna?
Mängud
E-kaart
Galerii
Kataloog
I-kaart
Webmail
Naljanurk
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
Toob Saarlase sinuni!
  E-post Parool .Uus kasutaja | Unustasin parooli
 
  | prindi | saada sõbrale | kommentaarid e-postile |  
  President Lennart Meri: Eesti mäletab (2)  
 
   
Vabariigi President Valgu Kroogi talus 10. juunil. URMAS LAURI
Mu kallid hiidlased ja saatusekaaslased, Hiiumaa on väike saar nagu Eestigi on väike riik ja ma võtan endale õiguse lugeda teile ette 56 nime.

Nad kõik on hiidlased või Hiiumaal elanud oma elu saatuslikel hetkedel. Mihkel Ruul, Alfred Köster, Erni Püssa, Bruno Prees, Anton Lukki, Juhanes Pertens, Anton Salu, Georg Palm, Mihhail Rõm¹a, Artur Saue, Richard Aunpuu, Artur Eller, Helmut Haavamäe, Hugo Järvet, Aleksaner Kadak, Richard Kaev, Gustav Kark, Joann Kauber, Hugo Kimber, Voldemar Kirotar, Julius Klaas, Nikolai Kotkas, Johan Kuusik, Emil Kõmmus, Alfred Kõrm, Arvo Liivlaid, Felix Lunter, Joann Mihkels, Meinhard Niit, Peet Pruul, Aleksander Põld, Johan Salusoo, Friedrich Spriit, Ilmar Spriit, Richard Taking, Gustav Vaarik, Jüri Vann, Harri Õispuu, Karl Tõnismaa, Albert Nisu, Viktor Pettai, Johannes Edasi, Jüri Kark, Rudolf Kark, Aleksander Eespere, Paul Enula August Kersen, Paul Roasto, Villem Roodla, Peeter Sternberg, Evald Veltman, Aleksander Vilman, Eldur Salumäe, Villem Niidu, Karl Kibus.

Ja sellega ma praegu lõpetan. 56 nime, nendest hukkus 42. Need olid Hiiumaal arreteeritud hiidlased, te tundsite mõne nime ära, võib-olla igaühel teist on oma kommentaar...


Sellega see kurb nimekiri ei piirdu. Kärdla lähedal leiti Teise maailmasõja ajal ühishauast neli tapetut. Emmaste vallas mõrvati 13 inimest, Pühalepa vallas Liivi talu omanik Aleksander Hanikat, Vanamõisas meremees Rudolf Vesing, Mändspea kalmistule maeti 13 terroriohvrit: Rudolf Meiusi, Reinhard Jesmin, Harald Kurist, Asta Saar, Leena Timmelmann, Andrus Engso, Johannes Kurist, Leena Hausperg, Mari Leis, Peet Härm, Miina Härm, Andres Väljas, Mihkel Metsalo. Ja 6. juulil 1942 avastas Hiiumaa politsei allohvitser Mäe kaks ühishauda kokku üheksa tapetuga: Villem Römmel, Kaarel Rõhu, Karl Korell, Oskar Teng, Arnold Küttim, Selma Laur ja kaks Emmaste valla meest ning üks Tartu mees.


Mu kallid sõbrad, see ongi Murtud Rukkilille kokkutuleku põhjus. Hiiumaal elab praegu poole vähem inimesi, kui enne Teist maailmasõda. See on Eesti kannatuste võib-olla kõige lühem ja kõige sõnakam kokkuvõte. Me võime mitmel viisil sellele minevikule vaadata. Ja seda me teemegi. Juba selle tõttu, et õigusvastaselt mobiliseeriti ühed mehed ühe Eestit õigusvastaselt okupeerinud suurriigi armeesse ja teised mehed teise suurriigi armeesse.

Me teame küll ja küll neid olukordi, kus vend võitles venna vastu. Me teame vähe neid ilusaid juhuseid, kus vend leidis venna. Aga need on haruldased.


Me peame endalt küsima, miks see juhtus. Ja see vastus on sama oluline kui 1939 ja 1940. Senikaua, kuni Euroopas on kaks totalitaarset riiki, ei ole Euroopas julgeolekut. Ei ole Euroopas väikeriikidele ja -rahvastele tulevikku. Järeldus siit on väga lihtne. Meil tuleb ja teil tuleb võidelda niisuguse Euroopa eest, mis on demokraatlik ja suuteline kaitsma nii oma suuri kui ka väikeseid liikmeid, tagab ka meie väga väikestele ja suurtele lastele kindla tuleviku. Eesti vaatas aastail 1938-1939 kindlalt tulevikku, aga see tulevik oli provintsifilosoofi kindlus, kes ei arvanud, et maakera on ümmargune, vaid et see piirdub tema vallaga. Siis aga leidsid 20. sajandi kaks kõige suuremat kurjategijat Hitler ja Stalin teineteist ja poolitasid maailma. Poolitasid ka meie ajaloo, meie oleviku ja neid arme me kanname tänaselgi päeval. Järelikult peab Eesti koos teiste riikidega võitlema niisuguse Euroopa eest, kus sedalaadi kuriteod ja läbielamised mitte kunagi enam ei kordu. Ja seda Eesti Vabariik on ka teinud.

Vanem põlvkond teab ja noorem peaks teadma, et Eesti ei ole oma ajaloos olnud rahvusvaheliselt nii tuntud koos Läti-Leeduga kui praegu. Oleme väga väikesed riigid, aga väga aktiivsed. Võin teid rõõmustada, et Eestil nagu ka Lätil ja Leedul on tänapäeval palju kindlamad väljavaated oma julgeolekule. Me oleme astunud suure sammu NATOsse vastuvõtmise poole, mis peab garanteerima meile just seda, mida meie ilus, uhke ja vaba vabariik meile enne sõda tagada ei suutnud.


Ma tahan rõhutada ka, et Euroopa Liit on meie loomulik liitlane. Euroopa Liit ongi see riikide ühendus, kus elatakse õiget elu, kus see, mida inimene on oma raske igapäevase tööga loonud, kuulub temale ja tema lastele ja lastelastele. Ja kus neid jubedusi, mida Eestil on tulnud läbi elada, ei tunta. See on meie ainus õige poliitika. Ja olen uhke, et vaatamata Eesti järgnevad valitsused, kes omavahel ei ole mitte parimas läbisaamises olnud, nagu see demokraatlikus riigis on täiesti normaalne, on ometi kõik selles kõige peamises - Eesti tuleviku julgeoleku küsimuses ja Eesti tulevases kuulumises Euroopa Liitu - olnud üksmeelsed. Me oleme väikerahvas ja me teame kui valusalt võib väikerahvaste ajaloo saatuse käik riivata ja ka purustada.

Me peame mõtlema sellele, et kõik katsumused, mis langesid Eestile ei olnud sõjakatsumused. Sõda ka. Aga sõda ei võtnud meilt kõige suuremaid ohvreid. Sõda kestis Eestis aastaid, ja see ei olnud rindesõda, vaid suunatud kõigi nende vastu, kes kandsid Eestis Eesti Vabariigi mõtet.

See oli suunatud Eesti poliitikute vastu, Eesti omavalitsustegelaste vastu, Eesti noorte vastu, kõigi Eesti seltside vastu. Kogu selle võrgustiku vastu, millele üks ühiskond toetub. Miks nii tehti? Sellepärast, et totalitaarne Venemaa ei tahtnud ju mitte ainult maad haarata, rahvast haarata, vaid ennekõike kustutada teie mäludest ja mõtteviisist isegi selle mõttevarju, et Eesti Vabariiki on kunagi võimalik taastada. Kommunistlik Venemaa tahtis trügida teie pähe ja kustutada teie unistused ja asendada pimeda unistuste puudumisega. Need on mu järeldused sellest päevast, mida me kutsume Murtud rukkilille päevaks. Ja need ei ole kurvad, vaid uhked järeldused. Me mälestame kõiki neid, kes ei ole Siberist tagasi tulnud. Me ulatame oma käe kõigile neile, kes suutsid Eestist põgeneda ja elavad praegu Eestist kaugel - Rootsis, Inglismaal, Lõuna-Aafrikas, Austraalias, Ameerika Ühendriikides või Kanadas. Aga ennekõike me peame uhkust tundma, et see hakklihamasin, millest meid läbi lasti, mis viis parimaid meie hulgast koonduslaagritesse, töölaagritesse, mis rebis lapsi lahti vanematest, nii et lapsed ei saanud enam eesti keelt rääkida, et see kohutav hakklihamasin oli ometi võimetu kustutama eestlases eestlust.

Meid on niipalju siia kogunenud ja sellest järeldan, et see väike rahvas, võib-olla kehva iseloomuga isegi, on ometi olnud tugevam kui kõik need totalitaarsed võimud, kes on tahtnud meie kukile istuda ja meie tööd ja meie rõõmusid nautida, need suurriigid on kadunud. Eesti on maailma kaardil. Murtud rukkilillepäev ei ole leinapäev, ta on meie eneseusalduse ja uhkuse päev.

Tahaksin teile mõne hetke pärast hakata jagama seda märki, mida peate uhkusega kandma. Mul on siin veel mõned ilusad ja põnevad ja liigutavad mälestused. Tahan mõne rea teile ette lugeda. Leida Kiiveri mälestused. Ta on minust üks aasta ja seitse päeva vanem. Kirja on need pannud Sven Kõllamets Kärdla Keskkoolist.

"Küüditamine 1949. Põhjused.

Küüditamise taga oli, nagu meile Siberisse kirjutati, üle tänava elanud isa esimese naise poja naine. Isa ja minia tüli põhjust täpselt ei teagi, kuid naine oli lubanud meid Siberisse saata. Naabritele ei meeldinud meie rikkus, meie maja, mis oli mõeldud lastele ja ehitatud riiete ja leiva kõrvalt.

Kohalik aktivist-kommunist käis isa käest juba 1945 maja küsimas, mille peale isa ütles, et tal on suur pere, lapsed kasvavad, kuhu nad elama panna, tal on maja endal vaja. Mille peale ta sai vastuseks, kui ta ei anna, võtame, ja saadame su Siberisse."

No mida me sellest võime järeldada? Võime järeldada, et totalitaarne kord avab uksed ja aknad kurjusele. Inimese kurjus, mis muidu on maha surutud, mida inimene muidu häbeneb, on äkki ellu äratatud ja inimene mõistab, et just oma kurjusega suudab ta endale vara muretseda, ennast teostada, oma naabrilt maja ära võtta. Selles mälestuste katkes ma sattusin juhuslikult ühe koha peale. "Kui meid Lehtmas hakati laevale saatma, nimekiri oli Olga Lauristini käes, kes hüüdis meid laevale nimekirja alusel, alustasin mina laulu "Jää terveks Hiiu rand" ja kõik hakkasid minuga koos laulma.

Tagajärjeks oli see, et laev saadeti reidile ankrusse ja meid veeti laevale kaatriga." See oli 1949, aga see tuletas mulle meelde mu enda küüditamist 1941, kui miskipärast keelati laulmine. Ei olnud meie hulgas küsijat, miks niisugune kummaline keeld. Aga mõned aastad tagasi ma sain ka sellele vastuse. 1939-1940 küüditas Nõukogude Liit Ida-Poolast, mille ta oli koos Saksamaaga vallutanud, kõik Poola ohvitserid Katõni laagrisse. Ja Poola ohvitserid, head katoliiklased, laulsid neis pikkades e¹elonides kirikulaule, mis pani raudtee ääres olnud inimesed imestama, järele vaatama ja asju arutama. See tundus NKVD-le ohtlik. Ja sealtpeale oli laulmine keelatud.

Loen teile veel ühe katke. "Osa vanu inimesi suri teel ja üks Saaremaa naine poos enda üles." Need on Enno Rüütelmanni mälestustest. Ja veel üks lause vanaema Urve Aderi, sündinud Remmelg, jutust. Ta vanemad surid ja tema kaks venda viidi lastekodusse. "Kui mind lastekodust tagasi toodi ja kodused ja teised eestlased minuga eesti keeles kõnelda püüdsid, siis nende kõne tundus mulle nagu mingi veevulin, millest ma midagi aru ei saanud - olin ühe aastaga emakeele unustanud. Selle aasta jooksul ei olnud ma ühtegi eesti keelset sõna kuulnud."

Mu kallid sõbrad. See ongi mehaanika kuidas püütakse hävitada riik ja riigi järel rahvas, tema keel, tema ajalugu. Ja see ei ole õnnestunud. Nemad kaotasid, neid ei ole. Meie oleme siin. Ja oleme võitnud.

Aitäh teile!
 
  Lennart Meri, president Hiiu Leht 11-06-2001  
 
Jaga | FacebookTwitter  |
 
 
Lisa oma kommentaar
Nimi
E-Post
 

 
 
 
  Otsing Saarlasest
Saada meile vihje sündivast uudisest:


Sinu e-post:

5+4= (summa sõnaga)

» veel
  Kas vaktsineerid end, koroonaviiruse vastu?  
  Jah.  
  Ei.  
  Võibolla.  
  Olen juba vaktsineeritud.  
  Tulemus

Soovita hääletust
 
© Deevision Webgraphics Kontakt | Reklaam | Screensaver | Rss | Külastajaid 3278 Veebimajutus: www.eq.ee